Telerežissöör ja „Kivinõia” Ropka Erich Rein - 80

02.08.2012 21:01

Erich Rein sündis 26. augustil 1932. aastal Pärnumaal. Kooli läks ta Pärnu - Jaagupis. 1954. aastal lõpetas ta Tallinna Õpetajate instituudi ja kaks aastat hiljem Tallinna Draamateatri õppestuudio. Samal aastal alustas Erich Rein tolleaegse trükikoja Kommunist klubi juhatajana ja näitejuhina. Aastatel 1962-68 töötas ta samas klubis tööd alustanud Paul Pinna nim rahvateatri lavastajana. 1968 siirdus Erich Rein tööle televisiooni muusikasaadete režissööriks. 1993. aastal peab ta pensionipõlve.

Tema loomingulisel kaardil on väga erineva sisuga saated. Laupäevaõhtused programmid, mille toimetajaks oli Valdo Pant olid eetris 1972-75, Sõduritee pole asfalt koos Valdo Pandiga 1974-75, Aegade tuultes  4osaline portreefilm koos Valdo Pandiga, Noor pensionär  1972 (lavastaja Sulev Nõmmik), Colas Breugnon – ooperifilm (lavastaja Mati Põldre) 1974, Ooperimäng (Raimo Kangro lasteooper 1976, Laulikulehed (24 saadet Eesti heliloojatest 1976-79. Saatesarjad Kontserdistuudio, Muusikaelu, Helijälg. Portreesaated Kai Leetest, Artur Rinnest, Vladimir Sapožninist, Kalmer Tennosaarest. Lisaks veel laulupidude ülekanded. Viimane mahukam saatesari Kodukandilood kestis 1981-1993. aastani. Sellest sarjast sai alguse kodukandiliikumine Eestis. Lisaks on veel Erich Rein olnud saadete toimetaja ja saatejuht kokku 107 saatel.

Osa tema loomingust on talletatud ETV videoarhiivis ja jõudnud korduvalt rõõmustada meie vaatajaid.

1982. aasta Telelehes Erich Reinu 50. sünnipäeva  puhul ei jäta kolleegid lisamata: "Paljud inimesed tunnevad teda veel ka kohtumisõhtute lustaka Gabrovo mehena, kes seltskonna alati laineharjale lustima tõstab." Üks märgilise tähendusega sooritus on Erich Reinul veel -  Ropka roll Helju Männi kirjutatud  Kivinõias. 2002. aasta Arteris kirjutab Anneli Aasmäe: „Sageli olid kivid kohaks, kus käidi mingile olendile, vaimule või koduhaldjale ohverdamas.  Ka Männi loodud kivi, õigemini selle sees pesitsev Kivinõid nõudis ohvreid – vanaemade kootud sukki, kindaid ja kampsuneid. Ning kui küürselgne valvur Ropka  kiviks muudetuna liikumatult aega mööda saatis, ohverdasid vanaemad talle ampshaaval isetehtud kooki.”